KOKO arhitektide asutamise ajendiks sai EXPO2000 Eesti paviljoni teostumine. Selle hoone valmimine raja taga oli keerukas ja ootamatusi tulvil protsess, mis andis aga kiire ja võimsa kogemuse ning samuti enesekindluse.

15 aasta jooksul on eri aegadel meie töölaual pikemalt püsinud mitmed hoonetüübid. Alguse eramute ja kortermajade suund asendus tasapisi spaade ja hotellidega, kui see teenusvaldkond 2000. aastate keskel nii Eestis kui ka naabermaades plahvatuslikult arenes. Samas tärkas ja edenes ka meie huvi endiste tehasehoonete ümbermõtestamise vastu, mille keerukaimaks ja silmapaistvaimaks näiteks sai endise tselluloosi ja paberivabriku keeduhoone muutmine mitmefunktsiooniliseks Fahle majaks. Viimane jäi silma Londoni Disainimuuseumi kuraatoritele, kes hindasid hoone üheks 2007. aasta huvitavamaks arhitektuurseks lahenduseks.

Meie lähenemine ajaloolistele hoonetele – säilitades ja võimendades ajaloolise osa iseloomu ning lisades uue funktsiooniga nüüdisaegseid ja vormilt kontrastseid mahulisi lahendusi – leidis taas tunnustust, kui Rotermanni laudsepatöökoda jõudis Euroopa Kaasaegse Arhitektuuri Mies van der Rohe preemia lõppvalikusse.

Viimasel seitsmel aastal on meie nõrkuseks saanud muuseumid ja ekspositsioonid. Selle arengusuuna kroonijuveel on Lennusadam, mis pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu ja Europa Nostra kultuuripärandi grand prix.

Temaatilisi või väga spetsiifilise kasutusega arhitektuursete lahenduste loomisel, nagu näiteks sünagoog, muuseumid ja hoonete rekonstrueerimine uute funktsioonide tarbeks, on kõigi protsesside sarnaseks jooneks osutunud sukeldumine teemasse sügavuti, et leida kõige algupärasemad peidus olevad inspiratsiooniallikad ja sisuline algkood objekti mõtestamiseks.

Kord küsiti ühelt meie sepast sõbralt tema teose kohta: „Kust küll tuli selline idee?” Sepp vastas: „Kõigepealt käisin Prantsusmaal, siis Rootsis, siis mõtlesin pool aastat ja seejärel tuli sekundiga.” See mõttekäik iseloomustab ka arhitektuuri: mõtestatud ja laetud lahendus ilmneb mõnda aega pärast mõtte laagerdumist, mille kestel ei tundu ükski idee küllalt hea. Ja siis ühtäkki on ta olemas, vastates pea kõigile olulistele küsimustele.

Praeguse aja arhitektuur on äratuntav või hoomatav selle järgi, millist lugu hoone räägib, milline on selle positsioon ja eesmärk linnas või see, mis aastakäigu disainiga fassaadimaterjale on kasutatud. Ajaloolane võib tänaseid hooneid vaadates leida viiteid erinevatele inspiratsiooniallikatele, ent arhitekti mõjutab lähitulevikus tõenäoliselt sellest arvamusest enam küsimus, kuidas teha tulevikku vaatavaid energiatõhusaid ja keskkonnasäästlikke hooneid, kaotamata sära ja hoogu.

Eesti kliimavööde ja energiatõhususe eesmärgid suunavad hooneid mahult kompaktsemaks, katust ja seinakihte paksemaks, aknaid väiksemaks. Arhitektuurselt tahaks sellele vastu seista ja hoida mulje sama õhuline nagu ilma külma talveta kliimas, sest erinevalt lõunamaadest ihkame suurel osal aastast nappi päevavalgust palju enam.

Võimalik, et tosina aasta pärast asendub tänane suund luua kompaktseid klaasist büroohooneid vastupidisega ja majad kerkivad liigendatud, ent tummade seintega, kus vaadet välisruumi edastavad seinasuurused ja silmapettena teravad ekraanid. Tõenäoliselt maksab siis liiter piima ka rohkem kui seinatäis digitaalset pilti.

Nüüd elavad tuhanded inimesed meie kavandatud korterites ja miljonid on külastanud muuseume ja ekspositsioone. Vaatame põnevusega tulevikku ning loodame ammutada kogemusi niisama elamusterohkelt rajalt.